"Uus Külms sõda", kui küüniliselt sobivad siia nüüd need jutumärgid, pärast Vene "rahuvalvajate" sissetungi Georgiase! Üha selgemaks saab see kust hakkab jooksma piir demokraatlike ja kurjuse riikide vahel. Gruusia ja Armeenia on selle lääne poolne osa ning siin on Venemaa alustanud oma soovitud piiride märgistamist.
Eelmisel nädalal lugesin meie suure Egiptuse teadlase Sergei Stadnikovi nupukest Edward Lucase raamatu "Uus külm sõja" kohta kohta Eesti Ekspressi rubriigist "ära loe". Sain veidi naerda ja nagu Stadnikovi kirjutiste puhulgi jälle imestada, et kuidas ajaloo lõpetanud inimene sellisieid lapsikuid arusaame evib. Aga seekord pani nö ajalugu asja ise paika, kahjuks.
Kahju on ka see, et Hiina press xinhua koostab oma uudiseid Georgia kohta toetudes Vene meediale. Muidugi ongi Hiina SCO(Shanghai koostöö organisatsiooni) liige, mille üks eesmärk ongi separatismi vastu võtlemine. Kuna Venemaa selgelt vilstab OSCE ja teiste Lääne organisatsioonide peale, siis tekib küsimus kellele ta toetub. Kes on tema liitlased. Suurim liitlane, muidugi mitte probleemide vaba aga siiski, on Hiina.
Seda enam et Venemaa poolt tehtud kingitus Hiinale selle mõne pisukese saare osas peaks nüüd kallutama Hiinat Venemaa poole.
Monday, August 11, 2008
Saturday, August 02, 2008
Hiina uus sateliit - Kirgiisia
Kõrgestan ehk NL ajal tuntud Kirgiisia on rahvaarvult väikene riik, mis asub Hiina piiri ääres. Olles endine NL kooseisu kuuluv maa, oli ta pikka aega; umbes iseseisvumisest 1991 aastast kuni 2000 alguseni suuresti sõltuv Venemaast.
"Tulpide revolutsiooniga" 2005 aastal kukutatud endine president Askar Akayev, polnud ju keski muu kui endine NL partei funktsionäär. Vanad harjumused on rasked kaduma ja nii oligi Venemaa Kirgiisia peamine partner nii majanduses kui poliitilistes ideaalides.
Aga ajad muutuvad. 2001 võeti Kirgiisia vastu Shanghai Koostöö-organisatsiooni, mis seejärel oma nime "Shanghai Five" muutiski SCO-ks(Shanghai Cooperation Organization). Nüüd ühendab see Organisatsioon Venemaa,Hiina ja Kesk-Aasia
riigid nagu Kashastan, Tadzikistan, Usbekistan ja Kirgiisia üheks löögirusikaks selles piirkonnaks. Tegelikult on see organisatsioon muidugi suuresti Venemaa ja Hiina analoogne reaktsioonimudel NATO'le ja teistele sarnastele organisatsioonidele
aga sellest vast mõni teine kord...
Kirgiisia ja Hiina piiril
Niisiis Kirgiisia, kus valdav elanikonnast on islamiusulised ja mäletavad ehk kuskilt veel Suure islamiriigi aegu, mis oli neil enne Puna Vene okupatsiooni. Aga praegu on majadus kehvas seisus. Rahva peamine igapäevane elatusallikas on põllumajandus ja
seda olukorras kus haritavat maad on Kirgiisias vaid ehk 5%. 2002 aasta raporti järgi andis põllumajandus 35,6% riigi kogutoodangust. Kirgiisias asub küll maailmas suuruselt üheksas järv Issõk-Kul, kuid majanduslikult seal midagi tootlikku niiväga ei ole.
Põhilised kaubavahetuspartnerid on Venemaa, Saksamaa ja ümbritsevad teisedja piiririigid nende seas ka Hiina. Viimane on tõusmas liidriks ka selles osas. Hiina eksport on 150 korda suurem kui Kirgiisia import Hiina. 15 aasta jooksul on Kirgiisias elavate hiinlaste populatsioon kasvanud nullist 100000-ni. Kohalike elanike arv on veidi suurem 5 miljonist. Saabunud hiinlased on aga osavad äris, loovad abielusidemeid ostavad kinnisvara ja elvdavad kindlasti majandust. Aga, oht on ka olemas. Üks kohalik majandus-spetsialist arvab et Kirgiisia muutub kiiresti Hiina
sateliitriigiks.
Hiinlasi peibutavad Kirgiisia maavarad. Kirgiisias on rikkalikult maagaasi naftat ja mineraale. Hiina janu energia järel on üldteada, seega pole midagi imestada, et Hiinlased investeerivad selle riigi infrastruktuuri, püüdes nii tõsta riigi silmis oma aksiaid ja samal ajal valmistada ette energiatööstust oma mõjusfääri toomiseks.
Poliitiliselt on samuti Kirgiisia tähtis piirkond. Ega Shanghaig Koostöö Organisatsiooni seeski pole pinged kadunud. Kui Hiina võidab Kirgiisia enda poole, siis on poliitilist liitlastki kergem organisatsiooni siseselt leida.
Seega "Uue külma sõja" piirjoon on kahtlemata idapoole nihkunud, seda arvab Edward Lukas õigesti. Kuid selle piirjoon on minu meelest veelgi rohkem ida pool st Kesk Aasias, kus kohtuvad kaks vana imperialisti Hiina ja Venemaa.
"Tulpide revolutsiooniga" 2005 aastal kukutatud endine president Askar Akayev, polnud ju keski muu kui endine NL partei funktsionäär. Vanad harjumused on rasked kaduma ja nii oligi Venemaa Kirgiisia peamine partner nii majanduses kui poliitilistes ideaalides.
Aga ajad muutuvad. 2001 võeti Kirgiisia vastu Shanghai Koostöö-organisatsiooni, mis seejärel oma nime "Shanghai Five" muutiski SCO-ks(Shanghai Cooperation Organization). Nüüd ühendab see Organisatsioon Venemaa,Hiina ja Kesk-Aasia
riigid nagu Kashastan, Tadzikistan, Usbekistan ja Kirgiisia üheks löögirusikaks selles piirkonnaks. Tegelikult on see organisatsioon muidugi suuresti Venemaa ja Hiina analoogne reaktsioonimudel NATO'le ja teistele sarnastele organisatsioonidele
aga sellest vast mõni teine kord...
Niisiis Kirgiisia, kus valdav elanikonnast on islamiusulised ja mäletavad ehk kuskilt veel Suure islamiriigi aegu, mis oli neil enne Puna Vene okupatsiooni. Aga praegu on majadus kehvas seisus. Rahva peamine igapäevane elatusallikas on põllumajandus ja
seda olukorras kus haritavat maad on Kirgiisias vaid ehk 5%. 2002 aasta raporti järgi andis põllumajandus 35,6% riigi kogutoodangust. Kirgiisias asub küll maailmas suuruselt üheksas järv Issõk-Kul, kuid majanduslikult seal midagi tootlikku niiväga ei ole.
Põhilised kaubavahetuspartnerid on Venemaa, Saksamaa ja ümbritsevad teisedja piiririigid nende seas ka Hiina. Viimane on tõusmas liidriks ka selles osas. Hiina eksport on 150 korda suurem kui Kirgiisia import Hiina. 15 aasta jooksul on Kirgiisias elavate hiinlaste populatsioon kasvanud nullist 100000-ni. Kohalike elanike arv on veidi suurem 5 miljonist. Saabunud hiinlased on aga osavad äris, loovad abielusidemeid ostavad kinnisvara ja elvdavad kindlasti majandust. Aga, oht on ka olemas. Üks kohalik majandus-spetsialist arvab et Kirgiisia muutub kiiresti Hiina
sateliitriigiks.
Hiinlasi peibutavad Kirgiisia maavarad. Kirgiisias on rikkalikult maagaasi naftat ja mineraale. Hiina janu energia järel on üldteada, seega pole midagi imestada, et Hiinlased investeerivad selle riigi infrastruktuuri, püüdes nii tõsta riigi silmis oma aksiaid ja samal ajal valmistada ette energiatööstust oma mõjusfääri toomiseks.
Poliitiliselt on samuti Kirgiisia tähtis piirkond. Ega Shanghaig Koostöö Organisatsiooni seeski pole pinged kadunud. Kui Hiina võidab Kirgiisia enda poole, siis on poliitilist liitlastki kergem organisatsiooni siseselt leida.
Seega "Uue külma sõja" piirjoon on kahtlemata idapoole nihkunud, seda arvab Edward Lukas õigesti. Kuid selle piirjoon on minu meelest veelgi rohkem ida pool st Kesk Aasias, kus kohtuvad kaks vana imperialisti Hiina ja Venemaa.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
