Arengud Hiina sise-ja välispoliitikas 2009 aastal.
Põhimõtteliselt andis ta ülevaate Hiina väispoliitika ja
sisepoliitika peamistest sündmustest natuke enne olümpiamänge kuni praeguse ajani. Alustusks nagu ikka viimaseaja tõdemus, et unipolaane maailm on kadumas ja asemele astumas suuremad riigid kelle majanduslik võimsus ja rahvastiku arv USA-ga - so. senise skoorijaga on võrreldavad. Hiina on selles suhtes vägagi hea kandidaat. Praeguseks on möödutud majanduse kogutoodangust seni teiselkohal olnud Jaapanist ja asutakse teisel kohal USA ees. Hiina on välispoliitikas hakanud üha intensiivsemlat suhtlema kõikide tema naaberriikidiga, eriti aga nendega kes talle nii majanduslikult kui julgeoleku seisukohast on tähtsad olnud või kelle mõju tema seisukohalt kasvavad. Kõik lõunariigid nagu Myanmar ja Laoson ju Hiinale näiteks kaubandusteede seisukohast tähtsad, sest nende lähedalt läheb ju Malacca väin - peamine koridor, millest enamik Hiina transporditavast naftast läbi läheb.
Hiinal on mugav võtta ka positsioone näiteks nende Aafrika riikidega, kus inimõigused pole valitsuste poliitikas eriline teema. Demokraatlikud riigid ei räägi selliste riikidega aga Hiinal on mugav siit dialoogi alustada.
Edasi andis Hannes Hanso ülevaate 2009 aasta suurematest sündmustest mis Hiinaga seotud. Üldiselt sarnane jutt, mida ka ise lugesin viimastel päevadel atimes.com jms. kohtadest.
Sisepoliitikas puudutati Uiguuride ülestõusu ja Tiibetlaste represioone. Vähem oli juttu hiinaste eneste sispoliitilistest suundumustest. Võib olla niipalju, et internetimeedia tõusust, minu küsimuse peale kuidas on lood mitte lääne demokraatliku meediumi piiramise vaid hiinakeelse meedia piiramisega, vastas Hannes et seda tuleb igalt poolt nii palju ja ka päris kriitilist. On olnud isegi selliseid kohaliku tähtsusega foorumeid, mis on võtnud kriitika tule alla mingi korruptsioonijuhtumi ja mille tulemusena näiteks on kohaliku võimu vastavad tegelased nö "lahti kangutud". Kusjuures keskvõim siin isegi eriti ei sekku, sest see läheb kokku Hiina igipõlise lõtvade ohjade poliitikaga. Senikaua kui keskvõimu ei kritiseerita lubatakse tegutseda. Minu kõrval istus vanem härrasmees, kes esitas küsimuse Hiina kui kunagise leiutiste maa kohta. Ta olevat känud kunagi Taiwanis ja küsinud seal kellelgilt hiinlaselt, et miks enam ei tule Hinast selliseid leiutisi nagu kompass ja paber ja püssirohi. Talle olevat vastatud, et hiina vaade leiutistele on rohkem ühiskondlik kui lääne nö individualistlik seisukoht. Nüüd arvas selle peale ka Hannes, et väga suure innovatiivsusega Hiina veel ei esine, peamised leiutajad on ikka USA ja Jaapan. Aga minu meelest see olikord võib varsti muutuda arvestades näiteks interneti nn. plahvatuslikku levikut, mis peaks andma hea pinnase IT alasteks uuendusteks.
Välispoliitikas puudutasid küsimused Shanghai koostöö organistasiooni, mis on ainus selline suurem rahvusvaheline organisatsioon kuhu Hiina kuulub. SCO on üldse huvitav teema, kuigi tema funktsioon ja tegutsemine ja tema output on selline hägune... Praegu kuulub vaatlusliikmeks ka Valgevene, kellega Hiinaga otsest seost ei ole. Piiritsi. Samas on aga Valgevene üks neist riikidest, kes on ostnud Interneti provaidimise ja sellega koos ilmselt ja jälgimissüsteemid Hiinalt. Veel on selliseid riike Kuuba ja mingit Aafrika paariariigid. Tegelikult võiks ju Eesti ka paluda vaatleja liikme staatust - piirneme ju Venemaaga idas ja meil on selline strateegiline asukoht Euroopas ;-) Ehh nali muidugi ..
Mongoolia on selles suhtes nagu oaas kõrbes - ainuke riik keda Hiina tahaks väga SCO näha aga alati on Hannese sõnutsi välisminister kuskil ära jne ....
Oli hariv ja kasulik. Pärast mõtlesin et jäi küsimata peamine küsimus. Kas tema arvates vahetub Hiina keskvõim varsti välja rohkem demokraatlkiuma valitsemisviisiga. Aga eks siis seda siis mõni teine kord. Loodan et ehk ikka küsitakse sellikst küsimust ka...
Kaitseuuringute keskus ise tundus selline armas asutus Toopea keskaegses katusealuses. Paksud müürid ja kitsas keerdtrepp, lubjatud pahklikud kiviseinad ja sügavad aknaavad.
Posts
