Mongoolia tähtsusest ja mõjust teistele riikidele on mitmeid nalju, mis naeruvääristasid riiklikku sõltumatust kui sellist. Nii ei olegi midagi imestada kui isegi Garry Kasparov - praegu Venemaa üks väheseid demokraatlikult mõtlev poliitik, vastas 1989 aastal ühe Venemaa meesteajakirja küsimusele, kuidas NSVL saaks oma rahahäda leevendada umbes nii, et NSVL peaks müüma Kuriili saared Jaapanile, Ida-Saksamaa Lääne-Saksamaale ja Mongoolia Hiinale.
Jaanuaris 20 aastat tagasi, kukutati Mongoolias rahumeelsete meeleavalduste abil kommunism ning riik asus vabaturumajanduse ja mitmeparteisüsteemi juurutamise raskele rajale.
Mongoolia poliitiline areng on olnud konarlik. Nagu mujalgi endistes sotsialistlikes riikides on käinud võitlus kahe jõu: uue tärkava demokraatliku alge ja kunagistest kommunistidest stagnantide vahel. Kohati on olnud võitlus tagasilöökidega. Nagu näiteks kunagise dissidendi ja 1990 jaanuari revolutsiooni algataja - maailmahaardega intellektuaali Sanjaasüregiin Zorigi (kelle vanaisa oli Pjotr Kozlov – Keiserliku Venemaa geograaf, kes sooritas mitmeid avastusretki Mongoolias ja Tiibetis - Tartu Loodusuurijate Seltsi auliige) jõhker mõrv tema kodus 1998 aastal, mida ei ole tänaseni lahendatud. Kuni viimaste aastateni on domineerinud Mongoolias endised kommunistid. Nende moodustatud Mongoolia Rahvarevolutsiooniline Partei (MRRP) ülekaalukas võit Demokraatliku Partei(DP) üle aastal 2000 ja domineerimine aastani 2004 on riigi arengut tugevasti pidurdanud. Kuid näib, et viimasel ajal on hakanud selles tuulte ja tormide rikkal maal puhuma valjemad tuuled ka poliitikas.
2008 aastal süüdistas Demokraatlik Partei MRRP-d valimistulemuste võltsimises, mille tulemusena tuli rahvas tänavale õigust nõudma. Rahulolematu rahvahulk kogunes MRRP peakorteri ette. Protestijad pääsesid korrakaitsjate rivist üle. Lõhuti aknaid ning tungiti partei peahoonesse. Esimesel korrusel olev alkoholipood rüüstati ja kogu hoone pandi põlema. Osa rahvahulgast liikus edasi lähedal asuvasse politseijaoskonda, kust loodeti röövida tulirelvi. Politsei relvastatud vastupanu tõttu hukkus viis protestijat.
Kella kolmeks öösel oli politseijõud saanud Mongoolia pealinna Ulan Batori oma kaitse alla. Vahistati rohkem kui 700 inimest.
Kuigi rahva väljaastumised ja mongolite lembus rahvakogumistele kriitilistes situatsioonides on sellel maal olnud tavaline praktika oli tookordse rahutuse vägivaldsus harukordne. Rahva rahulolematuse põhjuseid sellel väikesearvulise 2,7-miljonilise elanikonnaga maal, kus on suhteliselt kõrge haridustase tuleb otsida üha sügavamast lõhest rikaste ja vaeste vahel. Kõige rikkamad paistavad olema poliitikud, nemad sõidavad kõige moodsamate SUV-dega ja käivad kõige nooblimates Ulan-Batori restoranides, samal ajal kui üks kolmandik rahvast peab läbi ajama 2 dollariga päevas.
Kuid üks viimase aja suurim surve on tabanud poliitikuid hoopis ootamatust kohast – Mongoolia maapõuest.
Umbes 500 km Ulan-Batorist lõuna poole 100 km kaugusel Hiina provintsi Sise-Mongoolia piirist asub Türkiismägi - Oyu Tolgoi. Kuigi seda kohta Gobi Kõrbe alal tunti vasekaevurite seas juba ammu, polnud viimase paari põlvkonna jooksul siin keegi enam kaevandanud. Viimaste aastate uurimise käigus, mida viis läbi kaevanduskompanii Ivanohe Mines Mongolia selgus, et tegu on tõelise aardekambriga maapõues. Peagi kerkisid proovishatid ning nende kõrvale valgetest jurtadest – geridest kaevurite linnak justkui muistne Tsingis-khaani sõjaväelaager. Oyu Tolgoi vaseleiukoht on 30 km pikk, 1km lai ning ulatub maassse 2km sügavuselt. Kogu maardla vase ja kulla varud on nii suured, et Ivanohe Mines Mongolia peadirektor Keith Marshall sõnul on seal tööd vabalt järgmiseks 60 aastaks aga võimalik et ka 100-120 aastat saaks sealt kulda ja vaske kaevandada. Kokkulepped on sõlmitud ning sel aastal alustatakse tööstusliku kaevandamisega. Vaske ja kulda vajab näiteks Hiina üha suurenev elektroonikatööstus. Oyu Tolgoi projektiga seoses saab kaevandustes tööd 5000 inimest, lisaks tuhatkonda läheb vaja infrastruktuuride ja muude teenuste ülalhoidmiseks.
Kuid lisaks vasele ja kullale on Mongoolia maapõues veel muid maavarsid, mida paljud riigid, eelkõige tema kaks suurt naaberriiki Venemaa ja Hiina, vaatamata riigi konservatiivsele investeerimispoliitikale, kaevandada ihkavad. 2009. aasta sügisel tehti lepingud Venemaaga koostööks Domodi uraani maardla kaevandamisel, millele sillutas teed peaminister Putini külaskäik sama aasta suvel. Hiinale on lubatud osalus naftakaevandamisel riigi idaosas.
Investeeringute suurenemine on igati hea uudis seni piirkonna ühe vaesema riigi majanduse jaoks (Mongooliast vaesem on selles piirkonnas vaid maailma suurima autokraatiaga riik - Põhja Korea) ning peaks suurendama lähitulevikus riigi sissetulekuid. Sisemajanduse kogutoodangust (SKT) moodustavad maavarde kaevandamisest saadud tulud juba praegu riigieelarves 20%. Millised ohud peituvad sellises monokultuurilise majanduse harrastamisel on hästi nähtav kuidas Venemaa toimib nafta ja gaasiga. Kui langevad hinnad maailmaturul langeb ka majandus automaatselt.
Ehk suuremgi probleem on seotud poliitiliste võitluste ning isegi riigi demokraatliku kliima halvenemisega, kuna võib suureneda poliitikute soov olla võimul vaid selleks, et jagada kaevaduste lubasid ja müüa vastavaid tegevuslitsentse. Korruptsioon on Mongoolias suur – läbipaistvuse indeksi (Transparency International) kümnepallilisel skaalal evib ta 2,7 punkti, mis asetab ta 99 kohale vaadeldud 179 riigist, olles sellega ka näiteks Hiina vastavast näitajast( mis on 3,6) väiksem, kuid samas suurem Venemaa näitajast, mis on 2,2. Nii suure korruptsiooni põhjuseks võib olla aga ka Mongoolia juba mainitud liiga range investeerimispoliitika. 2006. aastal otsustas Mongoolia parlament Suur Huraal kehtestada vase ja kulla väljaveole suured maksud ning reguleeris kindla reglementatsiooni selle üle piiri toimetamisel, kuid nende seaduste mõju oli vastupidine. Kaevandusfirmad seiskasid oma tegevuse ning lahti läks salajane kaevandamine ning toorme üle piiri smugeldamine. Sellistest keelatud võtetest haaravad praegu vaesed ja vaesuse piiril inimesed, nende seas lapsed ja vanurid. Neid kutsutakse ninja kaevuriteks, selle järgi, kuidas nad, oma kullapuru pesemiseks mõeldud plastmasskausid seljas, justkui ninja kilpkonnad, üle kogu Mongoolia illegaalseid kaevaduskohti otsides rändavad. Isetehtud kaevandus-sahtides on sageli just Mongoolia poisikesed need, kes surmatoovaid varinguid trotsides ning väikeste labidate või lausa paljakäsi kulla ja vasepurusegust maapinda ilmavalgele toovad. Seejärel asuvad tegevusse naised-lapsed, kes sõeluvad ja pesevad veega(millel on Mongoolias kulla hind) väärismetalli pudemeid. Siis jõuab aeg vanurite kätte, kes sulatavad pestud kullaterad elavhõbeda abil kokku suuremaks tombuks, hingates sisse selle keemilise protsessi käigus mürgiseid aure. Kuld müüakse salakaubana hiinlastele, kes tasuvad ninja kaevuritele selle eest osaliselt ka elavhõbedaga.
Oht aga, et riik muutub Nigeeria tüüpi riigiks, kus valitsuse eesotsas on vaid vähesed jõulised võimurid, kes juhivad kogu riigi poliitikat, lähtudes oma peamisest maavarast naftast saadud tuludest, on siiski väike. Mongoolia rahval on tugev demokraatia tunnetus, riigi või rahva jaoks kriitilistel hetkedel ei peljata kohe loosungitega tänavale meelt avaldama tulla. Kuid pole demokraatiat ilma demokraatlike liidriteta. 2009. aasta kevadel valiti Mongoolia presidendiks esmakordselt poliitik, kes pole kuulunud MRRP ridadesse - Tsakhiagiin Elbegdorj - Demokraatliku Partei liige ja selle üks loojatest. Kogemusi poliitikas on tal küllaga, ta on olnud kaks korda peaminister, lisaks on tal Harvardi ülikooli kraad ühiskonnapoliitikas. Kodanikutahte Partei esinaine Sanjaasürengiin Oyuun on samuti demokraatlikuma poliitika eestvedaja, kes läks poliitikasse pärast seda kui ta kuulus vend Zorig oli 1998 aastal saladuslikult mõrvatud. Praegu on S.Oyuun välisministriks 2007. aasta detsembrist alates.
Ning välispoliitikas on Mongoolial palju teha. Surutuna kahe suure riigi Venemaa ja Hiina vahele otsib Mongoolia ammugi nö kolmandat „naabrit“, kes nende riikide mõju aitaks tasakaalustada millegi täiuslikumaga kui esimese näiline demokraatia ja teise mõningane majanduslik liberalism. Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Jaapan või ehk kogu Euroopa Liit on need nn „kolmanda naabri“ kandidaadid, keda Mongoolia ilmselt silmas peab, kui seda positsiooni oma kõnepruugis heasoovlikult kasutab. Samas on Mongoolial palju sõbralikke kontakte ka sellise riigiga nagu Põhja Korea, evides mõnikord isegi rahvusvaheliselt mõnikord tolle riigi diplomaatilise vahendaja staatust. Mongoolia toetas Iraagi 2003. aasta vabastamist Sadami reshiimist ja on saatnud sinna oma edukaid väeüksusi. Ka Afganistanis on praegu nende sõjaväelasi ning ÜRO mandaadi all tegutsevad rahuvalvajad veel mujalgi üle maailma.
Selle piirkonna üks kiiremini jõudu koguv poliitiline-majanduslik ja sõjaline organisatsioon Shanghai Koostööorganisatsioon, mis on haaranud enda liikmeteks kõik endised NL riigid nagu Kashastani, Kõrgõstani, Tadzikistani, Usbekistani, pitsitab Mongooliat pidevalt, et viimane loobuks oma vaatleja staatusest täisliikme staatuse kasuks. Kui see organisatsioon 1996 aastal Shanghais loodi (tookord Shanghai Viie nimetuse all) Venemaa ja Hiina mahitusel oli tema üks peamine eesmärk teha separatistlike meeleolude mahasurumiseks omavahel koostööd. Hiinas elavate mongolite traditsioonilised elualad jäävad enamasti praeguse Sise-Mongoolia, so. Hiina maakondadest suuruselt kolmanda pindalaga maakonna piiridesse. Hiinas elab mongoleid rohkem kui Mongoolias - umbes 5 miljonit. Ning vastupidi manzudele, kunagistele Hiina Qingi aja valitsejatele, keda on veidi üle 10 miljoni, on mongolid säilitanud oma keele ja kultuuri. See on vähestele teada, et Hiina pidas pärast NL lagunemist oma suuremaks probleemiks Mongoolia küsimust. Hiina kommunistlikul keskvalitsusel oli tõsine hirm, et Sise-Mongoolias elavad mongolid hauvad Välis-Mongooliaga (nii kutsuvad hiinlased tänapäeva Mongooliat) liitumise plaane. Hiina nimetas mongoleid koguni „Pistodaks Hiina südames“.
Kuigi Mongoolia asub meist kaugel võib eestlaste ja mongolite vahel leida nii mõndagi ühist; kõrge haridustase, usk demokraatiasse, tugev side maaga ning ühe ja sama probleemse riigi naabruses elamine. Mõlemal maal on sündinud ja tegutsevad ka praegu andekad ja võimsad maadlusvägilased, kes on ka omavahel rinda pistnud. Hiljuti jäi meie sumokas Baruto Osakas toimunuid sumo suurturniiril alla vaid mongoolia päritoluga kõige kõrgemat yokozuna tiitlit kandva maadlele - Haru-bashole.
Nüüd, kui Mongoolia hakkab üha rohkem investeerima oma infrastruktuuri arendamisse, mille hulka kuuluvad ka erinevad kommunikatsiooni- ning IT teenused ning kaasab selleks abi ka muudest maadest võiks Eestigi pakkuda oma tuge selles milles võimekad oleme. Tugev e-riik on tänapäeval ka tugeva kodanikuühiskonna suuremaid tugisambaid, sest vaba ühiskond põhineb seadustel, arhiividel ja muudel avalikel dokumentidel, mis peavad vabalt kättesaadavad ja -tõlgendatavad olema. Mongoolia võiks saada Eesti abiga teiseks riigiks maailmas ja esimeseks riigiks Aasias, kelle kogu riigi kodanikel Ulan-Batori chikist kuni Tõva piiril loomi karjatava nomaadini on taskus või mobiilis ID kaart, millega saab anda ka digitaalallkirja.
Posts
