Saabumine ja esimene päev Beijingis

Saabusin Beijingisse lennukiga. Sain koha akna alla, seetöttu võisin jälgida Beijingi
lähedal olevat maastikku, kui hakkasime maanduma. Hästi mägine maastik, kuid ilma lumiste
mäetippudeta. Just hakkas koitma, nii et oli veel hämar ja tuhmilt pruunid mäed vahetusid
peagi välja pruunide ja hallide majakatustega. Mingi erilise tulesäraga nagu linn ei
üllatanud ülevalt poolt ja nagu varsti kogeda võisin oli ka linntänavatel pimedal ajal
lihtsalt pime, kui sa ei satu just sõidutee äärde kaupluste ja tänavalaternate juurde.
Passikontroll sujus kiiresti - ei mingeid küsimusi. Pagas käes - ja siis otsima oma
transfeeri. Esmapilgul kedagi ei kohanud ja siis liikusin veidi ringi. Lasin enda kooli
aadressi hiina keelde panna ühe lennufirma töötaja poolt. Viimane tegevus on hiinas väga
kasulik sest pea mitte keegi inglise keelt ei oska. Suurte tänavate sildid on küll
kakskeelsed aga ega siis taksojuhid teie tähti lugeda ei mõista või loevad valesti.

Jalutasin veel ja nägin siisühte meest, kes pakkus minu nimega silti erinevatele
väilismaalastele. Läksin ta juurde ja ütlesin et see olen mina she shi wo - ja läksimegi
tema Toyotaga kooli poole. Beijingi pealinna lennujaam asub mingi 25 km kesklinnast.
Siit ka siis esimene mulje Beijingist ja selle autoteedest. Beijingi ümbritesb
kontsentriliselt kuus ringteed, millele sekundeerivad kuidagi ristipidised teised teed.
Ilmselt mööda neid teid lähenesime minu majutuskohale. Suured teed olid valdavalt
neljarealised, palju jaapani autosid palju wolkswagenei, taksod on kas Hyundaid või
wolkarid. Oli ka hiina autosid, nagu tansferi mees mulle näitas, mingi väikese fiati moodi
kökatsi peale.

Majutuskohas võttis vastu meid majaperenaine, väikest kasvu vanem "daam". Mind paigutati
tuppa, mida kirjeldaksin keskpärasena. Hiina keeles ütlesin, et pole paha - bu cuo, st.
hea. Kuna olin väsinud siis magasin paar tundi kuni mind äratati ja paluti sööma.
Mis siis söögiks oli - sain hiina pelmeene. Neid valmistas majaperemees, kuna tedsin et
kokki ja üldse mingeid meistrimehi ka näiteks taksojuhte on viisakas kutsuda shi fu, siis
tänasin - shi fu xie xie. Ja sellest ajast hakkasingi teda nii kutsuma - shi fu, ba ba -
so. isa asemel. Pelmeenid olid väga teravad, aga üldiselt süüa võis.

Siis tegin neile selgeks et tahan minna Keelatud linna (Gugong) vaatama. Perenaine tuli
mind saatma. Sõitsime bussiga Tian an meni väljaku lähedale, tulime maha - ta näitas millise
bussiga tuleb tagasi tulla ja ma läksin Bejingi kesklinna uudistama. Kuna ma läbi
Tianshani väljaku ei tahtnud otse , siis püüdsin minna ringiga Keelatud linna. See tõi kaasa väikese
ekslemise hutongides so kitsastes tänavates. Külastasin ka üht muuseumi - 5 yuaani.

Vahepeal ühe pargi väravas pakkus mulle üks poiss oma tüdrukut aga ma loobusin öeldes - bu
yong - st. pole vaja. See on väga kasulik väljend. Seda läheb vaja, eriti siis kui teil
pole midagi vaja - ei Tianan meni postkaarte, viisnurkadega pilotkasid ega isegi Mao
pildiga käekella.

Keelatud linna värava ees käis inimeste vilgas liikumine ja lohede lennutamine.


Siin veel vaade Keelatud linna väravale





Ühes pargis mis maksi 2 yuani oli selline kivikuhila



Vaade keelatud linna müürile



Keelatud linna värav, kuhu ma aga sisse veel ei saanud , sest jäin hiljaks



Käisin vaatamas ka Valget stuupat so. Tiibeti budismi mõjude esindaja Beijingis. See asub omaette saarel kuhu viib sild. Ümber saare saab jalutada ja saar on täitsa kena. Paljude treppide ja põnevate kohtadega



Huvitava kujuga värav saarel



Stuupa lähedal järvel tegelesid hiinlased sellise meelelahutusega, mida ma nimetaksin panniga sõitmiseks jääl. Nagu Miki Hiire koomiksis!