Tema koduvärava ees kõrgunud kaks mäge, üks kõrge ja teine ilmatu suur. Mäed segasid elamist, olid lausa pinnuks silmas. Ühel päeval kutsus Yugong kõik kodused kokku ja ütles neile: "Need kaks mäge on otse meie koduvärava ees, nad teevad suurt tüli nii sisenemisel kui väljumisel. me peame need kõrvale toimetama. Eks ju?"
Yugongi pojad ja lapselapsed olid sellega kohe päri, ainult tema naine ei olnud mehega ühel meelel. Ta ütles: "Sa oled juba seitsekümmend aastat vana. Kui sa isegi kive ei suuda liigutada, kuidas suudad paigast nihutada need kaks mäge? Ja pealegi on mägedes palju kive, kuhu te need panete?" Kõik ütlesid: "Kivid võib merre visata!"
Järgmise päeva varahommikul läks Yugong mäge paigast tõstma. Ka abivägi oli tal ühes. Seitsme- ja kaheksa-aastased lapsedki olid kõik kaasa tulnud. See rõõmustas Yugongi väga, ta ütles: "Väga hea! Kui on palju inimesi koos, siis suudame kindlasti kaht mäge paigast nihutada!" Nad ei löönud kartma ühegi raskuse ees, vaid käisid iga päev mägedes kühveldamas.
Üks tark vanake nimega Zhisou nägi neid mäge kaevamas ja tundis et ei suuda naeru tagasi hoida. Ta ütles Yugongile nii: "Sul on juba küllalt vanust, sa ei jõua ju mäge rohustki paljaks kitkuda, mis siis veel rääkida selle paigalt nihutamisest!" Yugong kuulas teda ja vastas naerdes: "Kui mina ei suuda, siis suudab minu poeg. Kuigi ma suren peatselt, jäävad lapsed alles. Kui surevad lapsed jäävad lapselapsed. Kui minu suguvõsa kasvab, siis mägi samal ajal kahaneb. Millest küll see kartus, et mägi kord tasaseks ei saa?" Sellepeale ei olnud Zhisoul enam midagi öelda.
Yugongi mägedeliigutamise lugu jõudis ka vanajumala enese kõrvu, ning ta pagendas kohe kaks mägesi valvanud kaitsevaimu kohalt minema.
* * *
Hiina keeles kõlab see kõnekäänd nii:
yu gong yi shan
愚公移山
Posts
No comments:
Post a Comment